2016 aasta teise õllena läks käima Coopers Real Ale. Nagu mainitud Pruulmeistrite valikusse pole viimasel ajal väga uut toodangut tulnud, aga ma vanu äraproovitud marke hetkel teha ei tahtnud, siis valisin välja tuntud tootja sarjast midagi sellist, mida seni proovinud pole.
Viimati täiendatud:
Ale’id on mulle seni tehtud õlledest meeldinud ja loodan, et ka Coopersi oma saab hea.
Pruulmeistrid ütlevad tema kohta nii:
Väga püsiva vahuga helekollane õlu. Puuviljade ja linnaste meeldiv maitse, mida täiendab väärikas ja väljapeetud mõrudus. Huvitav näide ale-tüüpi õllest. Sobib suurepäraselt sea sisefileega.
Värvus (EBC ühikut) 230
Kibedus (EBU ühikut) 560
Protsess
Tegemine täpselt nagu varem (juhendit ma ei lugenudki): 3 liitrit vett keema ja nõusse, kontsentraat ja maitseparandaja sisse, segada, külm vesi kuni 23 liitrini peale, segada, pärm peale, kinni.
Edasi
Nüüd siis lasen tal tiksuda (ilmselt ca 4-6 päeva). Siis pudelisse ja hoian toasoojas 10-kond päeva. Siis külmas ca 2 nädalat. Seega valmis saab ta veebruari keskpaiku.
Enne pärmi panemist oli näit 1.040.
19.01 – Väga kummaline lugu…
Minu jaoks oli selle õllega esmakordselt olukord, kus 24h oli käima panekust möödas, aga ühtegi mulksu ta ei teinud. Õhulukus olev veetase oli sisuliselt algses tasakaalus. Ootasin veel päeva – ei miskit. Siis leidsin tõenäolise süüdlase – liiga külm tuba. Temperatuur toas oli tõesti ainult 20,5 kraadi, aga juhend ütleb, et peaks olema 21-27 kraadi. Panin õliradiaatori nõu lähedale ja tõstsin sel moel selles piirkonnas temperatuuri ca 22,5 kraadini. Aga seis on ka neljandaks päevaks sama. Olin veendunud, et eks ta hukas nüüd on. Et kui ikka õigel ajal käima ei lähe, siis on pärm ilmselt surnud ja pärast teda mingi valemiga enam üles ei turguta.
Täna sai mõõt täis, aga enne kui ta kanalisatsiooni valan, otsustasin siiski kaane avada ja nuusutada, et mis seal sees on. Täitsa õige asi tundus sees olevat. Lõhnas oli tunda isegi teatavat kangust. Ja õlu nagu õlu ikka. Mõõtsin ära. Ja ennäe – näitabki ca 1,010. Pole paha.
Lasen tal siiski veel mõned päeva sedasi vaikselt “tiksuda” ja mõõdan siis uuesti. Ja kui hapuks pole läinud ja näidud korras on, siis villin ikka ära.
21.01 – Panin selle õlle pudelisse, aga…
…see oli seni kummalisim õlle tegemise protsess üldse. Ta ei teinud kogu selle käimise aja jooksul minu silma all ühtegi mulksu ja surve õhulukus oli olematu. Aga sellest sõltumata lõhnas lõpptulemus õigesti ja maitsel polnud viga. Mõõtmise tulemus oli hea – 1,009. Ehk siis ma ei tea, kuidas see sai juhtuda, aga valmis ta sai. Kui nüüd nädalase toasoojas hoimise järel pudeleid 1-2 nädalat külmas olen hoidnud ja ta ka juua kõlbab, siis on tegemist teatud laadi imega. Eks me näe.
Edasi. 28.01 panen külma ja 4.-6. veebruari paiku hakkan mekkima.
03.02 – Kommentaar pruulimine.ee foorumist
Pöördusin oma anomaalse murega pruulimine.ee foorumisse, et saada aimu, mis selle õlle käimise ajal võis juhtuda ja miks see juhtus. Sain kiirelt ühelt kogemustega õlletegijalt arvamuse, et ilmselt ei olnud mul nõu kaas korralikult suletud ehk siis selle vahel võis olla pisike mikropilu ja õhk pääses sealt ligi ning ilmselt siis selle pilu kaudu ta ära käiski ja seepärast õhulukus vaikus oligi.
Ei saa väita, et see nii ei olnud. Kuigi ma alati kontrollin, et kaas oleks korralikult peal. Aga äkki siis nii oligi. Jälle targem – tuleb ikka nõu kaas käima pannes kindlalt ja korralikult kinni vajutada.
Nüüd olen paar proovipudelit juba avanud ja õllel pole viga miskit. Maitse on hea, värv ilus tumedam kuldkollane, vägagi läbipaistev ja vahutab korralikult. Seega pahaks ta ei läinud ja leidis minu eksimuse tõttu siiski võimaluse oma käimised ära käia. Hea seegi!
08.02 – Värvi ja vahu näide
Sai küll pisut liiga kiirelt klaasi valatud ja seetõttu vahtu palju. Aga värv on ilus. Vaht küll vähepüsiv, õhuline.
